Pühapäeva hommik. Varblased säutsuvad akna taga nagu homset poleks. Ja kusagil on kajakad. Ja päike paistab. Terve selle koroona-aja on enamjaolt paistnud. Nagu kompensatsiooniks või nii.. et kui on see haigus, siis vähemalt ei pea päikseta olema.
Vaatasin eile õhtul lõigukesi “Nagu kaks tilka vett” filmist. Täitsa kosutav oli. Lapsepõlves oli see nii lemmik ja mitmeid-mitmeid kordi ikka üle vaadatud.
Eile sai ka veel korralikult tööd tehtud-harjutatud. Nüüd oleks küll nagu vaba päeva ära teeninud. Mis sisaldab endas nt melissi külvamist ma loodan. Ja kusagile loodusesse minekut. Ja klaverit. Ideaalne kombinesoon peaks ütlema selle peale.
Taimekesed veel elavad, aga pean neid palavalt ühe ohtliku kisk(j)a eest kaitsma ehk siis linnuvõrgu muretsema. :D
Armasta mind armsamini enesest
Armsamini emast isast päikesest ja kuust
by Trad.Attack!
Mina kuulasin seda laulu esimest korda juba suvel. Ja see on üks neist lugudest, millest sa kohe esimese korraga saad aru, et ta on eriline. Ja nii on!
PS! Täna on Mari Jürjensi kontsert ka.
Elame veel, nagu ütleb Reet Linna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
-
Meeleolu on ikkagi heitlik. Mõnikord päris kannatab juba olla ja oled harjunud, teisel hetkel tuleb jälle see õudusfilmi meeleolu. Eilses AK... -
Hei taas! Oma viimase postituse kevadtuule blogisse tegin aastal 2016. Nüüd olen juba nädalaid mõelnud, et peaks miskit üles kirjutama, se...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar