Pühapäeva hommik. Varblased säutsuvad akna taga nagu homset poleks. Ja kusagil on kajakad. Ja päike paistab. Terve selle koroona-aja on enamjaolt paistnud. Nagu kompensatsiooniks või nii.. et kui on see haigus, siis vähemalt ei pea päikseta olema.
Vaatasin eile õhtul lõigukesi “Nagu kaks tilka vett” filmist. Täitsa kosutav oli. Lapsepõlves oli see nii lemmik ja mitmeid-mitmeid kordi ikka üle vaadatud.
Eile sai ka veel korralikult tööd tehtud-harjutatud. Nüüd oleks küll nagu vaba päeva ära teeninud. Mis sisaldab endas nt melissi külvamist ma loodan. Ja kusagile loodusesse minekut. Ja klaverit. Ideaalne kombinesoon peaks ütlema selle peale.
Taimekesed veel elavad, aga pean neid palavalt ühe ohtliku kisk(j)a eest kaitsma ehk siis linnuvõrgu muretsema. :D
Armasta mind armsamini enesest
Armsamini emast isast päikesest ja kuust
by Trad.Attack!
Mina kuulasin seda laulu esimest korda juba suvel. Ja see on üks neist lugudest, millest sa kohe esimese korraga saad aru, et ta on eriline. Ja nii on!
PS! Täna on Mari Jürjensi kontsert ka.
Elame veel, nagu ütleb Reet Linna.
laupäev, 4. aprill 2020
neljapäev, 2. aprill 2020
Aprill va lorupill
Meeleolu on ikkagi heitlik. Mõnikord päris kannatab juba olla ja oled harjunud, teisel hetkel tuleb jälle see õudusfilmi meeleolu. Eilses AK-s küsis Margus Saar Jüri Rataselt, et kaua me niiviisi jaksame. Loomulikult polnud eriolukorra juhil vastust võtta.. Igal juhul tuleb vastu pidada, muud ei jää üle, kui tahame sellest jamast võitu saada.
...
E-selverist on muidugi lootusetu midagi tellida. Kõik kulleriajad on alati võetud. Seepärast olen tellinud nüüd Valete ökokaupadest ja Noprist toitu. Poodi hea meelega ei lähe enam. Ja odrakaraskit peaks ise tegema!
Taimed sain ümber istutatud ja muist maalegi viidud. Kuskile võib linnukese panna. Õppimine lapsega on ka enam vähem sujunud. Ta on nüüd juba täitsa iseseisev ja tegeleb ise paljuski. Käin aitamas, kui on abi vaja ja pisteliselt kontrollimas. See jätab aega ja energiat mulle rohkem.
Kass. Kass ei lase magada. Tuleb hommikul vara kiusama. Sellepärast olen otsustanud ta ööseks kööki pagendada.
Ükspäev mängisime siin Aliast. Lapse seletused näiteks dušikardina kohta olid head. Lisaks oleme üritanud ikka jõudumööda jalutamas käia ja sammueesmärke täita. Peaks muidugi rohkem veel.
...
E-selverist on muidugi lootusetu midagi tellida. Kõik kulleriajad on alati võetud. Seepärast olen tellinud nüüd Valete ökokaupadest ja Noprist toitu. Poodi hea meelega ei lähe enam. Ja odrakaraskit peaks ise tegema!
Taimed sain ümber istutatud ja muist maalegi viidud. Kuskile võib linnukese panna. Õppimine lapsega on ka enam vähem sujunud. Ta on nüüd juba täitsa iseseisev ja tegeleb ise paljuski. Käin aitamas, kui on abi vaja ja pisteliselt kontrollimas. See jätab aega ja energiat mulle rohkem.
Kass. Kass ei lase magada. Tuleb hommikul vara kiusama. Sellepärast olen otsustanud ta ööseks kööki pagendada.
Ükspäev mängisime siin Aliast. Lapse seletused näiteks dušikardina kohta olid head. Lisaks oleme üritanud ikka jõudumööda jalutamas käia ja sammueesmärke täita. Peaks muidugi rohkem veel.
esmaspäev, 30. märts 2020
Esimene
Hei taas!
Oma viimase postituse kevadtuule blogisse tegin aastal 2016. Nüüd olen juba nädalaid mõelnud, et peaks miskit üles kirjutama, sest... muidu läheb meelest.
Märts algas rahulikult, saabusime reisilt tagasi teisel kuupäeval. Kõik läks edasi endises rütmis teades, et koroona siiski kuskilt paistab. Aga siis tuli neljapäev ja 12. märts ning juhtus see, et nüüd pole miski enam endine. Õpin ja õpetan kodus koos Tga. Praeguseks oleme mõlemad vast juba rohkem harjunud, saame hakkama.
Päris tihti olen nüüd mõelnud, et kui iseenesestmõistetavana me võtame seda, et saame käia veekeskuses, kinos, kontserdil, teatris. Me oleme nende hüvedega nii harjunud, et üldse ei kujutakski teisiti ette. Aga inimene on huvitavalt kokku pandud. Paar nädalat tagasi ei osanud mõeldagi, et kuidas nendeta saab. Aga näed - saab ikka. Inimene harjub kõigega ja suudab kohaneda, see on väga tõsi. Ja mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuigi puudust tunnen ikka. Just vabadusest, inimeste rõõmust. Sellest, et kevadet hinge tõmmata. Praegu nagu tahaks, aga täiega ei saa.
Nädalavahetusel käisin Värskas mõtlemas. Läksin oma tavalisse kohta Õrsava järve ääres. Tegin u 10 kildise matka ja olin väga rahul endaga. Lisaks värskele õhule haarasin endaga kaasa ka mälestuse tedrest metsas. Oli päris vahva teda näha. Ja oli hea olla kohas, kus pole inimesi. Kuigi metsas üksi kõndises tuli veidi ikka kõhe tunne, et ehk olen liiga vaikne ja satun karuga või põdraga kokku. Sellepärast panin julgustuseks ja loomadele endast teada andmiseks telefonist Zetod mängima. Mis Värska metsale vast ikka sobis, ma loodan..
Ahjaa. Veel tunnen puudust Tartu kesklinnast. Seal vabalt olemisest. Luban, et kui see jama läbi saab, siis lähen kesklinna mõnuga jalutama. Ja Karlovasse.
Vaja teha listist oleks esimesena tarvis veelgi kindlamat päevakava ja selle järgi elamist. Veelgi rutiinsemat rutiini. Väga vajalik praegu. Veel peaks noodimajandust organiseerima, videoid tegema ja ise mussi kirjutama pluss vanad lood üles kirjutama. Tegemist jagub.
Ja AK-d tuleb igal õhtul ikka vaadata. Ehk ühel õhtul läheb elu jälle enese moodi.
Lisaks ei tohi unustada, et tahtsin "Emajõe ööbiku" rr-ist ära tellida.
Kass lamab praegu riiulil nagu homset poleks. Muide, see tüüp hüppas üks päev kolmandalt korruselt alla teist kassi nähes. Ja pääses null vigastusega. Neil tõesti on üheksa elu. Nüüd on tal kahjuks rõdukeeld. Enda valik.
Aaa, ja oma taimed pean ümber istutama. Ja kodu ära koristama!!!
No nii, nüüd sain ise ka teada, mis kõik tegemist vajab. :D
Oma viimase postituse kevadtuule blogisse tegin aastal 2016. Nüüd olen juba nädalaid mõelnud, et peaks miskit üles kirjutama, sest... muidu läheb meelest.
Märts algas rahulikult, saabusime reisilt tagasi teisel kuupäeval. Kõik läks edasi endises rütmis teades, et koroona siiski kuskilt paistab. Aga siis tuli neljapäev ja 12. märts ning juhtus see, et nüüd pole miski enam endine. Õpin ja õpetan kodus koos Tga. Praeguseks oleme mõlemad vast juba rohkem harjunud, saame hakkama.
Päris tihti olen nüüd mõelnud, et kui iseenesestmõistetavana me võtame seda, et saame käia veekeskuses, kinos, kontserdil, teatris. Me oleme nende hüvedega nii harjunud, et üldse ei kujutakski teisiti ette. Aga inimene on huvitavalt kokku pandud. Paar nädalat tagasi ei osanud mõeldagi, et kuidas nendeta saab. Aga näed - saab ikka. Inimene harjub kõigega ja suudab kohaneda, see on väga tõsi. Ja mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuigi puudust tunnen ikka. Just vabadusest, inimeste rõõmust. Sellest, et kevadet hinge tõmmata. Praegu nagu tahaks, aga täiega ei saa.
Nädalavahetusel käisin Värskas mõtlemas. Läksin oma tavalisse kohta Õrsava järve ääres. Tegin u 10 kildise matka ja olin väga rahul endaga. Lisaks värskele õhule haarasin endaga kaasa ka mälestuse tedrest metsas. Oli päris vahva teda näha. Ja oli hea olla kohas, kus pole inimesi. Kuigi metsas üksi kõndises tuli veidi ikka kõhe tunne, et ehk olen liiga vaikne ja satun karuga või põdraga kokku. Sellepärast panin julgustuseks ja loomadele endast teada andmiseks telefonist Zetod mängima. Mis Värska metsale vast ikka sobis, ma loodan..
Ahjaa. Veel tunnen puudust Tartu kesklinnast. Seal vabalt olemisest. Luban, et kui see jama läbi saab, siis lähen kesklinna mõnuga jalutama. Ja Karlovasse.
Vaja teha listist oleks esimesena tarvis veelgi kindlamat päevakava ja selle järgi elamist. Veelgi rutiinsemat rutiini. Väga vajalik praegu. Veel peaks noodimajandust organiseerima, videoid tegema ja ise mussi kirjutama pluss vanad lood üles kirjutama. Tegemist jagub.
Ja AK-d tuleb igal õhtul ikka vaadata. Ehk ühel õhtul läheb elu jälle enese moodi.
Lisaks ei tohi unustada, et tahtsin "Emajõe ööbiku" rr-ist ära tellida.
Kass lamab praegu riiulil nagu homset poleks. Muide, see tüüp hüppas üks päev kolmandalt korruselt alla teist kassi nähes. Ja pääses null vigastusega. Neil tõesti on üheksa elu. Nüüd on tal kahjuks rõdukeeld. Enda valik.
Aaa, ja oma taimed pean ümber istutama. Ja kodu ära koristama!!!
No nii, nüüd sain ise ka teada, mis kõik tegemist vajab. :D
Tellimine:
Postitused (Atom)
-
Meeleolu on ikkagi heitlik. Mõnikord päris kannatab juba olla ja oled harjunud, teisel hetkel tuleb jälle see õudusfilmi meeleolu. Eilses AK... -
Hei taas! Oma viimase postituse kevadtuule blogisse tegin aastal 2016. Nüüd olen juba nädalaid mõelnud, et peaks miskit üles kirjutama, se...